IDAHO!

Vell hellõu =)

Ma nüüd ei teagi kust alustada, viimati kirjutasin siia enne SalesSchooli algust Nashvilles, nüüdseks istun oma selle suve HQ oma isikliku toa voodi peal (pestud-kustud-kammitud->ready for bed) ja valmistun oma esimeseks nädalaks bookfieldil. Noh peaaegu, tegelikult on meil homme Monday Meeting, nii et lähen teen endale panga konto ja ajan permiti asjad korda jnejne, nii et päris selline õige tööpäev on meil alles teisipäeval.
Aga mega põnev, meil on niiii lahe org lihtsalt. Aime ja Viirika on toanaabrid ja nemad elavad Boise-s (neil oli enne siia jõudmist juba elamine olemas), Mart ja Martin elavad ka Boise-s (ja neil oli ka elamine juba olemas, nii et easy life, kas pole :D), Tolli (meie teine Martin siis) ja Henry elavad Nampas, kuigi peaksid tegelikult Caldwellis elama, aga nad ei leidnud hetkel sinna elamist, ja mina ja Helena (mu selle suve roomie - jeeee:D) me elame ka Nampas (ja me peamegi siin elama:D).
Muidu üldiselt ongi nii, et Viirika, Mart ja Martin töötavad sel suvel Boise-s, Helena ja Tolli Nampas (või noh, Tolli alustab siit ja siis läheb maakonda edasi), Henry töötab Caldwellis ja mina ja Aime jagasime Meridiani kahe peale, aga kuna sealse permitiga läheb vähemalt 3 nädalat aega, siis mina alustan hoopis Star-s töötamist ja Aime..hmm, kuskil mujal, ma ei mäleta enam:P
Meil on täiiega vedanud ikka, eile käisime endale elamist otsimas, leidsime päris palju erinevaid variante ja saime "blue light awardi" kah :D haha, aga meie politsei oli hullult sõbralik, aitas meil kirikuid kaardilt leida, kuhu siis pühapäeval minna ja ta ütles kah et inimesed helistasidki murega, et kahel blondil euroopa tüdrukul pole elamist, what's up with that:D
Igatahes, ma leidsin ühe perekonna, kes asjatasid oma aias ja küsisin kas nad äkki teavad kedagi, kes teavad kedagi, kellel on vaba tuba rendile anda või nii, siis naine vaatas mehele otsa ja ütles, koligu siia, meil kolib ju järgmisel nädalal tütar välja. Nii ulme ikka on siin USAs :D ma ei kujuta sellist asja Eestis ikka üldse ette. Enivei, see perekond oli LDS usku (mormoonid) ja siis nad kutsusin mind endaga kirikusse kah, kus me täna hommikul siis Helenaga käisime ka ja see kestis 3 h ja peab ütlema et isegi täitsa tore oli. Enamasti on mul siin kirikutes käies üsna ebamugav olnud, kuna ma tunnen ennast alati võõrkehana teiste inimeste seas, aga siin on kõik inimesed niiii sõbralikud (ja kirikus nägime ühte naist kes käis 3 nädalat tagasi Tallinnas, Eesti mormoonidel külas, small world, huh:D)
Igatahes, pärast seda kõike ütles ema, Jaime meile et kui vaja saab ta tegelt meile täna kah ruumi teha ja siin me siis nüüd olemegi =)
Kusjuures, isa Mike on eluaeg mormoon olnud, aga nad abiellusid Jaimega eelmisel aastal (vist), nii et Jaime on veebruarist alates mormooni raamatut õppinud ja seda usku läinud. Ta kommenteeris ja seletas meile kiriku süsteemi kogu aja vältel, päris kino oli:D
Siis, mis veel head:) hetkel on nii, et meil on Helenaga mõlemal suveks kodu olemas, mul on auto olemas ja tal on ratas olemas, kõik ÜHE PÄEVAGA :D how cool is that?
Head asjad ikka juhtuvad =) ja nüüdseks on tegelt meil kõigil orgis elamine olemas ja Tollil on kah auto suveks olemas ja Aime tahabki vist rentida, nii et tal on kah olemas, hehe:)
Ja me oleme siin olnud kõigest 2 päeva:D
Siia saamine oli kah muidugi omaette ooper, sest siin ei saja eriti üldse, aga muidugi kui tuleb grupp Eestlasi, siis on äikesetorm ja meie lend lükatakse edasi (ja otseloomulikult on meil ümberistumisega see lend:D) nii, siis ikka lõpuks tõusime õhku, marsruudiga Nashville-Denver-Boise. Poolel teel Denverisse öeldi meile, et sorri aga äikesepilve tõttu me maanduda ei saa, läheme edasi Salt Lake Citysse, ja siis ikka poolel teel öeldakse et jälle muudatus ja nii mingi 5 korda, kuni lõpuks ikkagi maandusime Deverisse, sealt panime suure jooksuga kohe järgmise lennu peale, mis õnneks kah hilines (muidu oleksime maha jäänud). See oli nagu filmis, jooksime terve lennujaama läbi ja siis kaugelt juba stjuuardess hõikas, teid me ootamegi, tulge kähku:D ja jõudsime ja kohe tõusime õhku. Ja päris jube oli, ma pole siiani oma elus lendamist kartnud aga kui nägin kuidas pilved täiiega välkusid ja terve lennuk rappus, siis võttis ikka kõhedaks küll. Õnneks jõudsime tervena kohale. Meie pagas muidugi lennule ei jõudnud:P
Siis kella kolmeni öösel ajasime lennujaamas oma pabereid korda, et saaksime ikka oma kotid kätte ja tänu sellel ei jõudnud me ühte broneeritud hotelli, mis asus Nampas (sest öösel enam shuttle-bussid ei sõida). Nii et me kõndisime lihtsalt lennujaamast üle tee asuvasse esimesse hotelli ja ööbisime seal. See hotell, kuhu me ei jõudnud oli muidugi minu krediitkaardiga bronnitud, nii et maksma pidime selle eest ikkagi, aga õnneks 8-ks jagatuna ei olnud see summa väga suur.
Auto sain ma kusjuures kõige esimese inimese käest, kellega rääkisin, kui Helenaga tuletõrje jaoskonna poole kõndisime. Sain endale Chevrolet (2000 a oma:D) ühe mehhiklase käest, kes omab autoparandus kohta. Ma rentisin selle endale suveks $1000 eest (sest tagasi Nashville läheme me arvatavasti lennukiga). Oma eelmise nunnu, Buick Skylarki müüsin ma Maarjale $800 eest, nii et sealt saingi oma autoostu raha. Minu arvates on mul hea diil, sest see auto oli Demetrio (mehhiklasest auo omanik siis:D) tütre oma, mida ta enam ei kasuta, sest ta ostis endale uue auto, nii et see on hästi hoitud, noh tundub vähemalt :D (varsti panen pilte kah;) ja meil on diil, et kui midagi peaks katki minema, siis ta parandab selle ise tasuta ära. Tuus, eks:D
Aga ok, ma pean nüüd tuttu minema. Mul on nii kino tuba, see on perepoja oma, kes on 11 aastane. Ta sõidab homme suveks oma isa juurde teise Idaho otsa, nii et ma saan ta toa omale. Aga mu voodipesu on selline ehtne 11 aastase poisi oma=)
Ma olen rahul, niii mõnus on kõik. Ja see on hoopis midagi muud, kui Chicago (JEE:D)
Head ööd :*

Teie Laura