Vancouveri kesklinnas, Starbucksi ees.
Mul on niii äge elu lihtsalt.
Ma istun hetkel Kanadas, Vancouveri kesklinnas Starbucksis, joon oma skinny-vanilla lattet (0 calories :D) ja vaatan Lanzarotel tehtud pilte, kus ma olin vähem, kui kuu aega tagasi.
Ma olen 26 aastane, maailma natukene näinud, käigu pealt probleeme lahendav neiu. Mu elus on niii ägedad inimesed.
Ma tutvusin täna rongijaamas Frankiega, kes on 57 aastane kanada härra (USAs sündinud). Mega tsill vana. Ja tema ütles et ta kadestab mind ja mu julgust ja ellusuhtumist. Ja see tekitas minus nii hea tunde.
Me rääkisime umbes 30 min juttu, põhiliselt reisimisest. Tüüp on terve maailma läbi rännanud. Hetkel läks sõbrale külla, paadiga sõitma. Ta elu unistus oli endale purjekas osta ja 6 kuud tagasi ta ostiski selle endale. Ja tal on plaan sellega Uus-Meremaale seilata. Ta ütles, et kui sinna kohale jõuab, siis ta mõtleb minu peale (ilmselgelt rääkisin ma talle oma suurest kiindumusest Uus-Meremaa suhtes:)
Ta tegi mu päeva heaks.
Tegelikult on terve päev hea tuju olnud, kuigi ma ei saanud piiripeal eriti häid uudiseid (uudiste tooja aga oli väga väga kena pikk, blond, siniste silmadega, natuke alla 30 aastane mees, kes oli mega sõbralik ja tsill, nii et mul ei olnud isegi võimalus närvi minna).
Ma ei saanud täna business visitorina Kanada riiki siseneda, ja ma ei läinud üldse endast välja. Vb oli see magamatusest, sest tolleks hetkeks ei olnud ma juba 30h maganud ja peast olin ma kergelt soe (olen siiani, praegu tiksub juba 40-s tund :p) aga ma ei hooli, sest energy is a choice. Energy is a state of mind. Ja mul on mega palju energiat. Ma istun siin praegu ja ootan Edgarit. Vancouveris on veel 5 eestlast, kes jõudsid siia eile. Aga nad rentisid koos hotellitoa ja auto, ja mina enam sinna kuidagi ei mahu. Mõtlesin siis, et üksinda hotelli eest maksta on ka natuke nigel ja hakkasin uurima. Uurisin siit ja sealt ja põhiliselt facebookist sõprade, tuttavate ja sõprade sõprade käest. Ja kaks tundi hiljem - voalaa, oli mul 2-3 erinevat ööbimisvarianti olemas.
Üks neist oli Eleni leitud HQ variandi kaudu. Tyler, üks noormees Prince Georges (kuhu ma siis lõpuks jõudma peaksin ja suvel töötan). Ta saatis mulle paar päeva tagasi kirja, et tsau Laura, ma olen Tyler, ma ei saa sulle kahjuks lennujaama vastu tulla, aga see on minu aadress, võti on mati all, mine alla korrusele, seal saate Eleni ja Maarjaga suvel elada ja tunne end kui kodus. Neti parool on see ja see - tseki meili ja ma ise jõuan u 2h hiljem.
Väga loogiline, eks :)
Sulle kirjutab keegi kusagilt teisest maailma otsast ja küsib, kas tema ja ta kaks sõbrannat saaksid su juures 3 kuud elada. Sa oled nõus. Ja siis sa lased neil sisse kolida, ilma et sa ise kohalgi oleksid. Vat see on usaldus :)
Minul oli igatahes suu lahti. Müstiline lihtsalt.
Noh, õigeks ajaks ma Prince Georgei ei jõudnud, kuna jäin Vancouverisse õiget visitor-staatust ootama. Andsin siis Tylerile ka sellest teada ja küsisin, äkki tal on Vancouveris mõni sõber, kes mind tahaks paar päeva hostida - mine hulluks. Tal palju sõpru :) ja 5 min hiljem oli mul öömaja olemas :)
Samal hetkel vastas mulle Triinu ka ja ütles, et saaksin ühe alumni juurde diivanile tänaseks, kui tahan. Üritasin siis hetkeks kainet mõistust kasutada ja jõudsin järeldusele, et sõbra sõber (kes on ühtlasi ka SWga seotud) on ohutum variant, kui võhivõõra Tyleri sõbra sõber :)
Ja siin ma nüüd siis istun. Tulin rongiga kesklinna ja pidin Edgarit (SW alumni, ehk vilistlane siis) kell 20:00 siin ootama. Ta elab kohe üle tee, aga jõuab alles sellel ajal koju.
Mind visati muidugi just Starbucksist välja - nad juba sulgevad. Nii et nüüd istun tähtsa näoga oma kohvri hunnikuga Starbucksi ees :D
Aga ma ei lase ennast sellest häirida.
Kanada on mega ilus.
Või õigemini Vancouver on mega ilus. Ma pole sellest veel 1%-gi näinud...aga see alla 1% on väga ilus olnud.
Jah, kui ma pikemalt mõtlema jään, klaasistub pilk ja ma jään silmad lahti magama. Aga kui üritan samal ajal siia midagi kirja kah panna, siis see hoiab mind ärkvel ja samas tuletab meelde möödunud sündmusi ja emotsioon lööb jälle laksuga üle pea kokku.
Äge elu on mul ikka :)
No tere, nüüd võetakse mul tool ka tagumiku alt ära :D ikka täiega sulgevad. Nii et nüüd kolisin äärekivi peale, hehehe :)
Jah. Ok. Selline lugu siis.
Varsti kirjutan jälle (mõtlesin, et panen kogu selle kupatuse enda jas kirja - selline tänulikkuse tunne tuli peale...et ikka nii äge on kõik:) kuigi ma võiksin tänasest päevast vähemalt 10 põhjust leida, miks kurb ja pettunud ja vihane jne olla. Ma olen oma emotsioonide sepp ja oma õnne rajaja. Jaa, jaa, jaa :D
Ok, kui ma nüüd lõpetan, siis on tegelt ka suur tõenäosus, et ma jään püstijalu magama. Une värin on sees juba.
Kallistused Teile mu kallid!
xx
Teie Laura =]
